Aeg lendab, aga kuhu, ei tea....

Issake, nii pole sel blogipidamisel küll mõtet, kui kord aastas on sissekanne. Tuleb tõde tunnistada, et aastal 2014 on null sissekannet. Samas blogi statistikat vaadates tundub, et mul on fänne, kes siin aegajalt piilumas käivad ja uusi sissekandeid ootavad, seega teengi neile üllatuse ning postitan selle kirjutise.

Minu emastaaž on tänaseks juba 5 aastat ja 2 kuud pikk ning ema ruudus olen olnud 3 aastat ja 3 kuud. Kuigi see oli varemgi selge võin õndsalt ohata ja öelda, et ei mina rohkem lapsi taha. Need kaks tegelast meie perekonnas toimetavad ja organiseerivad kohati nii tegusalt, et ei jõua sammu pidada, parajad "jutulinnud" on nad mõlemad ka. Ning nii armas on mitmeid kordi ööpäevas kuulda lauset: "Emme/issi ma armastan Sind". Iga kord kui näen mõnda käruga ringi tormavat ema, siis tunnen rõõmu, et ise enam kärutama ei pea.

Viimase pooleteise aastaga on juhtunud mõndagi. Unistus saada mõlemad lapsed kodulähedasse lasteaeda täitus eelmise aasta lõikuskuus, superhüperõnnetunne valdas mind kui see teoks sai, nagu oleks jackpoti võitnud. Lasteaiaga oleme ise ja lapsed ülirahul, õpetajatega on kontakt suurepärane ja rõõmudest/muredest räägitakse otse ja omadega, usaldus ja hoolimine on märksõnad, mida tahaks rõhutada. Kirkel on käesolev lasteaed juba kolmas, esimene neist oli ka positiivne kogemus, teine mitte eriti ja sellest ma parem ei räägi, nüüdsest räägiks ainult ülivõrdes. Hans Kaarel on ka kenasti kohanenud ja tal on seinast seina päevi, kus ta korraldab õpetajatele igasugu tükka ja teisi, kus ta on "musterlaps". 

Meie töökollektiivi on ka päris palju pisipõnne vahepeal juurde sündinud, nii et ühistel kokkusaamistel ja sünnipäevadel on lastevägi osalemas. Ja on mida ka kollegidega arutada. Riiete taaskasutamine tuttavate laste poolt on ka väga levinud, hea anda ja saada.

Siinkohal tänan Ewat kellega meil on peaaegu igapäevane telefoniühendus. Kui me ka ei kõnele, siis mõtleme tihtipeale, et nüüd peaks helistama ja rääkima ja juba telefon helisebki. Igatahes ma olen nii rahul, et Sa oled alati õigel ajal õiges kohas :).  Ja nii hea on öelda lause, et ma tean, mida Sa tunned. 

Nüüd on siis järjekordne sissekanne oma blogisse tehtud ja loodetavasti tuleb õige pea ka järgmine. Oluline on järjepidevus ja vahva oleks kui selle blogi eluiga oleks ikka kümnetes aastates. Järgmisel korral lisan ehk mõne illustreeriva foto ka.

Tervisi Teile!

Uued algused

Kõik kõik on uus septembrikuus räägib kunagine luulesalm, mis lapsepõlves seostus alati kooliminekuga. Aeg lendab linnutiivul ja mõne aasta pärast saab isegi koolialguse avaaktusel istuda. Meie põnnid on mõlemad aastalõpu väljalase ja seega saavad nad kooli minna peaaegu kaheksaselt. Koolipinki jõuab ju elu jooksul nühkida piisavalt ja seega ei näe ma mõtet neid kuueselt kooli saata, aga eks näis, never say never.

Meie uute alguste kohapealt niipalju, et need puudutavad peaaegu kõiki. Kirke läks augustis uude lasteaeda, Hans Kaarel käib eelmisest nädalast lastehoius (muide meile pakuti ka kohta Tähtvere lasteaeda 1.septembrist, mille ma siis ära ütlesin). Mõtlesime, et äkki otsustaks siiski lasteaia kasuks kui majanduslikult mõelda, samas oli meil hoiuga leping juba tehtud. Peamine äraütlemise põhjus oli aga see, et järgmisel õppeaastal saab Hans Kaarel kindlasti Kirkega samasse lasteaeda (juhataja on meile seda lubanud) ja nii oleks ta ju üldjärjekorrast maha võetud ja oleksimegi viinud üht last ühte ja teist teise, mis on täiesti arulage tegevus. Ahti alustab ka septembri teisest poolest Töötukassa poolt pakutud kokakursustega, mis on pikaajalised ja kutsehariduskeksus jääbki lastehoiuga samasse kanti, nii et ka see hoiuvalik oli kaalutletud otsus.

Hans Kaarel on siiani ainult lühikesi päevi käinud, s.t lõunani. Esimesed kolm päeva ta isegi ei teinud piiksu ja oli tegus tüüp, nii et hoius otsiti välja võred trepi ette, sest kutt paneks kribinal krabinal kohe trepist üles. Neljapäeval ja reedel käis asja juurde ka nutt, neljapäeval tugevam kui reedel, aga ära tuli. Õpetajad teadsidki  rääkida, et peale kolmandat päeva pidi tekkima mingi reaktsioon. Aga üldiselt on kõik möödunud suurepäraselt ning endal on juba selline freedomi tunne. Saab hakata aega ka enese jaoks võtma. Ja ma usun, et see lastehoid tuleb lapsele ainult kasuks. Usutavasti ei tule seal ka magamajäämisega probleeme, sest päevane magamisharjumus on sees ja hoiust lõuna ajal lahkudes vajus kutil silm juba autos kinni. Ilmselt tuleb üle elada mingi haiguste periood, aga see on üsna loomulik. Vajadusel tuleeb siis haiguslehe varianti kasutada, sest Ahti peab kursustel ikka korralikult kohal käima. Aga ette ma ei mõtle ja ei põe.

Edu Teile kõigile ja uute kirjutamisteni :)

Kus on taluvuse piir?

Ilmselt on see kõigil erinev ja sõltub muidugi, mida on vaja taluda. Siinkohal tahaksin kirjutada lapse kisa taluvusest. Ma arvasin, et mul on suht paks nahk selle suhtes, aga eksisin. Meie pere maskuliinsem pool, aga on vähem paksema nahaga ja Hans Kaarel, kes ise seda kisa põhjustab talub küll oma kisa suurepäraselt ja oskab kisada nii kileda ja jõulise häälega, et kõrvad hakkavad täiega valutama.  Viimased kolm päeva on olnud täielik õudukas, enne lõunaund ja eile ka peale ärkamist on olnud kohutav "seatapukisa", selline tunne, et kuskil on meeletu valu, miski ei rahusta, sülle võttes väänab ennast sülest maha, viskab silda, vähkreb, rähkleb ja mida veel iganes. Täna kell 15.28 pole ta veel unele jäänud, proovisin mõned tunnid tagasi ja poole tunni kisa järel otsustasin, et hea küll ärgu siis magagu.

Eile läksime peale ärkamise järgset kisakoori ka lastehaigla vastuvõttu, kuhu Ahti tahtis juba eelmisel õhtul minna, sest tema meelest oli see karjumine ikka täielik õudukas. No minu meelest ka, aga ma lihtsalt pisut enam karastunud. No juba autosse jõudes oli laps täielikult rahunenud ja oli seal nagu musterpatsient. Valvearst oli hästi sümpaatne, korra on meil sama tohtriga juba kokkupuude olnud, ta ise ütles sellepeale, et ta on juba kõiki patsiente kindlasti varem kohanud. Vaadati üle pealaest jalatallaani, kraaditi, kaaluti, kõike tehti põhjalikult. Arst jäi minuga kõhu/gaasivalu kohapealt nõusse, aga ütles, et sinna polegi suuremat midagi teha. Võib anda profülaktika mõttes natuke näiteks nädalapäevad espumisani, mida mul loomulikult kodus on mitmes erinevas versioonis. Ja kui laps tund aega karjub ja lõpuks rahuneb, siis pole see ju mitte kui midagi ehk kõneväärtki mitte. Lihtsalt ongi nõrk taluvus. Lisaks soovitas arst, et kui see asi pidevalt kordub tulla ultraheliga vaatama, et võib olla mingi sooleprobleem. Vat sedapsi. Eile andsin siis Espumisani ja kutt magas terve öö rahulikult , kuigi ööune eel lasi jälle oma akordid lahti. Ema mul ristis Hans Kaareli juba tuletõrjesireeniks, nii et see iseloomustab ka tabavalt seda suurepärast kisa :).

Ahjaa, täna on tissivõõrutuse 10.päev. Asi on läinud suht leebelt, tänaseks kutt enam tisse väga ei kontrolli ka, aga üldiselt varem tegi seda pidevalt. Võin huvilistele öelda, et panin plaastrid peale ja see oli küll hea nägu, mis selle peale tehti, kui lametisse nähti. Nagu natuke pettumust ja hämmingut ja nalja ka veel lisaks. Kapsa ostsin ka külmkappi valmis, kasutasin vist ühel ööl, aga hullu piimapaisu ei tekkinud ja kolmel esimesel päeval lüpsin korra päevas piima välja ka. Tohutu vabanemise tunne  on, varem oli mul küll kohati orjastatuse tunne. Aga see kaeluse rebimise komme on kutil ikka alles, eile arstki lastehaiglas küsis, et kas laps saab veel rinda. Vastasin siis, et ei saa, juba 9 päeva!!!!!!!!!! Nii et olen uhke enda üle ja tegelikult oleks võinud selle juba varem käsile võtta. 

Kirke on teist nädalat uues lasteaias ja on seal kenasti kohanenud. Varsti peaks koosolek ka tulema, eks siis kuuleb rohkem infi ka. Praegu veel kaasvatajad roteeruvad ja üks oma õpetaja veel puhkab. Ja kutt läheb ka 26.8 alates Päkapiku lastehoidu. Põhjuseks see, et Ahti läheb Töötukassa kaudu pikkadele kokakursustele ja meil pole Hansu kuskile panna. Loodan, et ka tema saab seal hakkama probleemideta, aga eks see näha ole ja saate kõigest lugeda uutes blogipostitustes.

Rõõmsate kohtumisteni!

Kaks on parem ja huvitavam kui üks

Nonii, taaskord on viimasest postitusest peaaegu pool aastat möödas, no ei saa mitte vedama see blogi. Käega ma blogimisele löönud ei ole ja tegelikult leiaks ka aega, mida siia kirjutamiseks näpistada....Ewa on mitmeid kordi mu südametunnistusele koputanud, et asi unaruses. Kuna vahetevahel toimub meil poolel perekonnast ärakamine kella 5 ajal hommikul (vara üles, hilja voodi....), siis mida sa siin ikka teed kui hommikukohv joodud ning väike võileib ära ampsatud. Ma tean, et ma ei oska oma aega juhtida ning suudaksin vastupidisel juhul palju enam korda saata. Vahepeal sai proovitud sellist teguviisi, et kirjutasin paberile mõned märksõnad või tegevused, mille tahtsin päeva jooksul ära teha. Kui tehtud, siis kriipsutasin läbi või märkisin linnukese taha. Võin öelda, et see toimis. Kui oleks võimalik läbida mingi aja juhtimise koolitus, siis võiks selle küll läbi teha. Olen ka märkmikusse üleskirjutamist proovinud, aga tegelikkus on see, et märkmik on käekotis ja ma seda sealt välja ei võta, pole harjumust. Aga nüüd siis selle sissekande pealkirja lahtikirjutamise juurde, muidu jahun niisama.

Et siis mida ma selle pealkirjaga öelda tahan. Nimelt seda, et kaks last (rääkimata kolmest, neljas või kümnest nagu ühes reality sarjas) on absoluutselt parem ja huvitavam kui üks. Loomulikult võib üks laps olla mitme eest, aga kahe põngerja korral on võrdlusvõimalus. Võib leida sarnaseid jooni, samas ka totaalselt erinevaid asju. Meie peres on esimese asjana erinev loomulikult sugu. Erinevus on ka selles, et Kirke hakkas väga vara end verbaalselt väljendama ja Hansu vanuselt ( 1.a ja 7 kuud) kõneles ta juba päris palju. Hans Kaarel ütleb hetkel ka sõnu ( anna, õde, emme, nämm nämm, auto, ata (ratas), näe ja siis väljendab end erinevate tähekombinatsioonidega, mis tähendavad sõltuvalt olukorrast ja rõhuasetusest erinevaid asju. Aru saab ta aga kõigest ning tegutseb aktiivselt. Erinevus on ka päevasel ja öisel magamisel. Positiivne on see, et Hans magab korralikult päevaund, mida Kirke juba aastaselt enam ei teinud. Tavaliselt on 2-3 tundi garanteeritud ja välja on kujunenud ka mingi regulaarsus, päevauni saabub kella 13-14 paiku. Selle faktiga olen ma paksult rahul. Samas ööuni, o my God, õuduste õudus :) Kirke magab juba suhteliselt varasest beebieast pikki ööunesid, mida ei saa öelda venna kohta. Kogu tema eksistensti jooksul on olnud 1(!) täispikkuses magatud öö. Ausalt öeldes on see suhteliselt kurnav, aga samas on ka paks nahk kasvanud juba. Ma ei saagi tegelikult aru, mis on selle mittemagamise põhjuseks. Mulle endale tundub, et teda häirivad gaasid, sest ta rahmeldab nagu pöörane ja kui saab gaasid väljutada, rahuneb. Muidugi ei ole ma suutnud Hansu ka veel rinnast võõrutada, Kirke selles vanuses enam tissi ei saanud, olin ju ka taas lapseootel ja Kirkele sai seletatud, et tiss on nüüd tita jaoks, mida ta ka suurepäraselt mõistis. Vaikselt ma selle võõrutamisega muidugi tegelen, eile oli ka hommikune tissitamine, lõunaunele "kukkus" multikat vaadates ära ja õhtul siis alles andsin. Ma ei suuda kuidagi kardinaalselt ära lõpetada, kui see tagaks mulle ja kutile pika ja kvaliteetsema ööune, siis lõpetaksin küll....samas ega ma seda enne teada ei saa kui see toimunud on. Nõrk olen, muud ei midagi :D. Ja muidugi poiss on poiss, mingi autolaadne asi peab kogu aeg pihus olema ärkamisest uinumiseni ning need massinad teevad mängimisel väga kõva ja vinget häält ka. Ahjaa ja potilkäimine, Kirke ajal polnud mul ilmselt muud teha kui teda ajaviiteks potitada, Hans Kaareli hommikupiss ja päevaune järgne piss õnnestub ikka potti püüda. Praegugi siin kirjutamise vahel jooksen tal potiga järel, kuigi korduvalt õnnestub tal ikka vaiba peale soristada. 

Sarnasustest niipalju, et mõlemad järeltulijad ( mulle hullult meeldib see sõna, et nad tulevad meie järel. Tuleb ikka sügavalt mõelda, kuhu nad meile järele tulevad :) ) on aktivistid, tegutsejad, emotsionaalsed, sotsiaalsed ning oskavad suurepäraselt vanematega manipuleerida. Aga elu on ikkagi põnev ja huvitav, kuigi ei saa öelda, et puhkuse ajal just puhata lastakse. Kirkel algab uuest nädalast sisseelamine uude lasteaeda, mis usutavasti sujub probleemivabalt.

Ei hakka lubadusi jagama, et kirjutan uue sissekande juba sellel või järgmisel kuul. Kirjutan siis kui kirjutan. Edu Teile!

Võimalik, et mu blogil polegi enam lugejaid.

Igav juba ei hakka.

Nii kallid fännid! Pole jällegi aegu kirjutamisele pihta saanud. Ise juba natuke kirun ennast, et pidin ma suurelt välja kuulutama, et blogima hakkan. Aga usutavasti teie, kes te mu postitusi loete, olete ise ka väikeste laste emad ning saate aru, et millegipärast on vahel väga raske leida aega siia arvuti taha istumiseks ja siin püsimiseks. Minu arvutiskäigud piirduvad kiire postkastis käigu ja facebooki uudiste silmamisega, vahel mõne kommentaari ja "laigi" lisamisega. Vaba hetke tuleb kasutada hoopis millekski mõistlikumaks, näiteks lõunauinaku tegemiseks. Tunnistan ausalt, et minu lõunauinakud saab ühe käe sõrmedel üles lugeda, lihtsalt pole rohkem õnnestunud. Nõudlus nende järele on tunduvalt suurem kui pakkumine. Paraku. Aga selline see elu kord on. Minu rahutud ööd siin jätkuvad, kuigi Hans Kaarel on ju peagi aasta ja kolm kuud vana. Selle aja jooksul on olnud üks täispikk öö, mille üle ma siiralt rõõmustasin ja arvasin, et meie poeg hakkab meheks saama :). Järgmisel ööl jätkus kõik vanaviisi. Nüüd olen hakanud ööseks jälle cuplatoni tilku andma, sest mulle tundub, et siis häirib kutti tema punnkõht vähem ja laseb paremini magada.
 Eelmise aasta viimases sissekandes rõõmustasin, et Kirke on saanud juba paar nädalat järjest lasteaias käia. Ausalt öeldes on see siiani jätkunud. Iga nädal neli päeva, reeded on meil vabaks võetud,et anda siis lapsele pikendatud nädalavahetus. Ja need vabad päevad kuluvad küll täiega ära ja see neli päeva läheb ka lennates. Küll on hea meel, et kõik terved oleme olnud. Ahtil oli vahepeal mandlite op ning seetõttu oli ta natuke "liimist lahti", nüüd aga hakkab kõik taas paika loksuma. Püreesuppidest oleme siirdunud taas tavatoidu juurde. Hans Kaarel sööb ka juba ise päris edukalt, kuigi peale söögikordi vajavad pesu laps ise, tema riided (sest põlle ei salli kutt silmaotsaski) ja lauaalune, kust võib leida toidujäänuseid. Tassist joomine sujub ka hästi. Päevasel ajal olen viimasel ajal üritanud ka tissivaba perioodi harjutada, kui tegemist on, siis pole väga häda olnud ka. Magamajäämisel on tiss veel vajalik, välja arvatud need juhud kui ta õues kärus tuttu jääb. Nii et kui veebruaris koolipinki nühkima hakkan, usun, et poisid saavad siin omapead kenasti hakkama küll. Ja loodan, et nii saab laps lõpuks rinnast võõrutatud ka.
Hommikud on ka lõbusad. Meil on nagu Justamendi laulus, et kes see laulab köögis? Meil ainult väikese erinevusega, et kes see laulab bussis. Nimelt Kirke istub võimalusel alati bussis taha kõigee kõrgemale ja laulab seal, nii et kõik kuulevad ja hea tuju ja muie suul on garanteeritud. Täna üks vanahärra arvas, et see on eurovisooni võidulaul ja vähemalt arusaadavas keeles :) Ja mingid noormehed ütlesid, et igal hommikul võiks nii lõbus olla. Nii et Kirke on suutnud end vähemalt meeldejäävaks teha.
Õhtud nii lõbusad pole, sest lastel tuleb mingi eriline power sisse ja väga raske on neid magama saada. Võime juba varakult voodisse minna, siis loeme seal vähemalt 7 raamatut algusest lõpuni ja sellest loomulikult veel ei piisa. Küll üritab Kirke mind moosida veel üht raamatut lugema, siis tahab ta midagi süüa ja otsib veel põhjendusi, miks mitte uinuda. Verbaalselt põhjendab ta seda, et tal ei tule uni. Samas kui ta "ära kukub" mingil hetkel, siis toimub see väga kiiresti. Aga enamasti on see peale kella 23, siis oled ise ka juba täielikult tühi sidrun ja uinud ruttu, et võtta ööst viimast.

Talverõõmudest on ära proovitud loomulikult kelgutamine, siis suusatamine ja tänaseks on ka kaks korda uisutamas käidud. Lisasin paar talvist pilti ka. Ega ma ses blogimise programmis kõva käpp pole. Nüüd oskan juba pilte lisada ja pealkirja värviliselt teha, eks arenen tasapisi.
 Kõike head teile kallid sõbrad ja järgmise korrani! Mis loodetavasti saabub ikka sel või järgmisel kuul :)

Saupakaa!

Aeg lendab....

.....linnutiivul. Viimasest sissekandest on möödunud palju aega. Ei saaks öelda, et blogimise tuhin on pealt ära läinud. Muidugi oskan leida sada põhjust, miks pole jõudnud järjekordse kirjatükini. Ja loll on, kes vabandusi ei leia. Usutavasti käite siin heauskselt muudkui aegajalt vaatamas ja pettute, et polegi miskit uut. Täna siis üritan oma vea parandada ja kriban misikit uut siia virtuaalsele seinale.
     Viimane aasta on möödunud ülikiirelt. Tõden seda seetõttu, et Hans Kaarel sai 16. novembril juba aastaseks. Huvitav, et Kirke puhul ma seda nii ei märganud. Nüüd aga on selline tunne, et alles ta sündis ja juba ongi aastane. Kõnnib ja asjatab ringi ja arendab ka seltskondlikku vestlust. Lapsed suudavad ka koos juba mängida ja eriti lolluste peale on nad meistrid. Kirkel on küll kohati suur omanditunne ja ta ei soovi asju vennaga jagada, aga õnneks on kutt selle koha pealt suht rahulik ja väga ei põe. Läheb võtab uue asja.
   Lasteaias läheb ka kenasti, viimased kaks nädalat on saanud isegi järjest kohal käia ja praegu tundub ka, et uuel nädalal uue hooga. Super! Vahepeal oli ju lausa ligi kolmenädalane paus. Mõlemad lapsed oli nohused ja köhisid. Ja selle nohuga oli üldse selline tunne, et see ei lõppe iial. Nüüd, kus asi taas kontrolli all, tunnen siirast rõõmu ja loodan, et see jätkub. Sain ka kirja lasteaed Hellikust, mis asub Aardla tn-l. Meili sisu oli rõõmustav, nimelt oli nende lasteaias 5-6 aastaste rühmas 5 vaba kohta ja kuna vastavas vanuses lapsi polnud, siis otsustati need kohad pakkuda 2-3 aastastele järjekorras olevatele lastele. Samas aga otsustasime sellest kohast loobuda, sest see jääb ikka kodust väga kaugele. Ega muidugi Tähe tn ka väga lähedal ole, aga samas on Kirke juba sisse elanud ja jääme vaba kohta ootama ikka kuhugi kodule lähemale. Ja lootust on, et ka kutt saab järgmisel sügisel lasteaeda ja loodame, et siis mõlemad ka samasse lasteaeda saavad. Võimalik, et on naiivne seda loota, aga mina loodan ikka.
   Päkapikud hakkavad meil ka ülehomsest käima. Sokk on juba aknalingi külge riputatud. Lasteaias käib ka päkapikk, kes siis toob mõne mänguasja, raamatu või pusle rühmale ja see jääb kohapeal kasutamiseks või siis miskit maiustamiseks. Muidugi hoolitsevad siis päkapiku poolt toodava kraami eest lapsevanemad. Jõulupidu on ka 20ndal detsembril lasteaias ja teemaks on "Tähtede pidu", kehastuda võib siis täheks, kuuks, päikeseks, pilveks jne. Kirke aga arvas hoopis, et tema tahaks kuujänes olla. Küsisin õpetajatelt, et kas see on mõeldav ja nemad muidugi, et absoluutselt. Nii et ma hakkan nüüd siis kuujänese kostüümi  välja mõtlema.
   Aga mõnusat jõuluootust kõigile ja uute kirjutamisteni!

Lasteaed, oh lasteaed.

Eks kõigil emadel on seoses lasteaeda minekuga omad hirmud. Nii minulgi. Teadsin küll, et Kirke on väga sotsiaalne tüüp ja ilmselt tal aias kohanemisega probleeme ei tule. Samas tegi natuke muret see, et kodus ta lõunauinakut ei tee. Kui ta väiksem oli, siis üritasin, aga ei õnnestunud. Nüüd pole ausalt öeldes enam üritanud ka. Oma päevased uinakud teeb ta harvadel juhtudel pikkadel autosõitudel ja sellega on ka asi mutt.
 Paar esimest lasteaiapäeva Kirke magas. Oli küll magama minnes piiksunud nagu hiireke ja tahtnud emmet ja issit. Kahel järgneval päeval oli ta juba harjunud ja kontrollis olukorda ja ei maganud. Siis tuli ka tervislikel põhjustel ligi poolteist nädalat pausi. Siis mõned päevad lasteaeda ja taas paus. Kui päris alguses lasteaeda minekuga probleeme polnud ja Kirke oli nagu "vana kala", siis peale neid pausitamisi hakkas tekkima olukord, et laps jäi peale mu lahkumist rühma nutma ja ütles, kui ma hakkasin ära minema, et emme ma tahan ka kaasa tulla. Ja oli hommikuid kui ta küsis, et emme kas sa lähed ära, kui ma vastasin jaatavalt, siis tuli vastu, et aga äkki ikka ei lähe. Nüüd on ta aru saanud, et ma lähen ära ja ise lisab rahustavalt, aga sa tuled ju tagasi. Ja kui siis õhtupoolikul järele lähen, on nii südantsoojendav saada peaaegu jalust maha joostud ja süllehüpanud laps hõiskab: "Emme, nii tore on Sind näha!" Ahjaa, nüüd on Kirke siis juba ka maganud lasteaias probleemivabalt, kodus paraku mitte. Oligi kõva plaan, et kui Kirke on lasteaias, saan isegi lõunauinakut nautida, aga võta näpust, selle asemel hoopis blogin siin :D.
 Ja kodus on päeval kohe nii hea rahulik ja ma tunnen, et suudan olla parem ema: rahulikum, puhanum ja rõõmsam. Ja Kirkegi on rahulikum ja õhtul läheb päris mõistlikul ajal magama. Kuigi vahel on ka vastupidi, et ta ei suuda kuidagi uinuda ja tahab veel süüa ja siis tahaks veel meisterdada ja voolida jne jne. Ja hommikul võib olla ka tusahetki, kui ta üles äratada ja ta tahaks veel magada ja mitte lasteaeda minna. Siis tuleb teha väikseid trikke ja nippe ja kasvõi peapeal seista. Ja see tusatuju laheneb ära, näiteks võite bussi oodates ajaviitmiseks seebimulle puhuda. Igatahes selleks ajaks kui me sihtpunktis oleme on tusatuju juba hajunud.