Uued algused

Kõik kõik on uus septembrikuus räägib kunagine luulesalm, mis lapsepõlves seostus alati kooliminekuga. Aeg lendab linnutiivul ja mõne aasta pärast saab isegi koolialguse avaaktusel istuda. Meie põnnid on mõlemad aastalõpu väljalase ja seega saavad nad kooli minna peaaegu kaheksaselt. Koolipinki jõuab ju elu jooksul nühkida piisavalt ja seega ei näe ma mõtet neid kuueselt kooli saata, aga eks näis, never say never.

Meie uute alguste kohapealt niipalju, et need puudutavad peaaegu kõiki. Kirke läks augustis uude lasteaeda, Hans Kaarel käib eelmisest nädalast lastehoius (muide meile pakuti ka kohta Tähtvere lasteaeda 1.septembrist, mille ma siis ära ütlesin). Mõtlesime, et äkki otsustaks siiski lasteaia kasuks kui majanduslikult mõelda, samas oli meil hoiuga leping juba tehtud. Peamine äraütlemise põhjus oli aga see, et järgmisel õppeaastal saab Hans Kaarel kindlasti Kirkega samasse lasteaeda (juhataja on meile seda lubanud) ja nii oleks ta ju üldjärjekorrast maha võetud ja oleksimegi viinud üht last ühte ja teist teise, mis on täiesti arulage tegevus. Ahti alustab ka septembri teisest poolest Töötukassa poolt pakutud kokakursustega, mis on pikaajalised ja kutsehariduskeksus jääbki lastehoiuga samasse kanti, nii et ka see hoiuvalik oli kaalutletud otsus.

Hans Kaarel on siiani ainult lühikesi päevi käinud, s.t lõunani. Esimesed kolm päeva ta isegi ei teinud piiksu ja oli tegus tüüp, nii et hoius otsiti välja võred trepi ette, sest kutt paneks kribinal krabinal kohe trepist üles. Neljapäeval ja reedel käis asja juurde ka nutt, neljapäeval tugevam kui reedel, aga ära tuli. Õpetajad teadsidki  rääkida, et peale kolmandat päeva pidi tekkima mingi reaktsioon. Aga üldiselt on kõik möödunud suurepäraselt ning endal on juba selline freedomi tunne. Saab hakata aega ka enese jaoks võtma. Ja ma usun, et see lastehoid tuleb lapsele ainult kasuks. Usutavasti ei tule seal ka magamajäämisega probleeme, sest päevane magamisharjumus on sees ja hoiust lõuna ajal lahkudes vajus kutil silm juba autos kinni. Ilmselt tuleb üle elada mingi haiguste periood, aga see on üsna loomulik. Vajadusel tuleeb siis haiguslehe varianti kasutada, sest Ahti peab kursustel ikka korralikult kohal käima. Aga ette ma ei mõtle ja ei põe.

Edu Teile kõigile ja uute kirjutamisteni :)

Kus on taluvuse piir?

Ilmselt on see kõigil erinev ja sõltub muidugi, mida on vaja taluda. Siinkohal tahaksin kirjutada lapse kisa taluvusest. Ma arvasin, et mul on suht paks nahk selle suhtes, aga eksisin. Meie pere maskuliinsem pool, aga on vähem paksema nahaga ja Hans Kaarel, kes ise seda kisa põhjustab talub küll oma kisa suurepäraselt ja oskab kisada nii kileda ja jõulise häälega, et kõrvad hakkavad täiega valutama.  Viimased kolm päeva on olnud täielik õudukas, enne lõunaund ja eile ka peale ärkamist on olnud kohutav "seatapukisa", selline tunne, et kuskil on meeletu valu, miski ei rahusta, sülle võttes väänab ennast sülest maha, viskab silda, vähkreb, rähkleb ja mida veel iganes. Täna kell 15.28 pole ta veel unele jäänud, proovisin mõned tunnid tagasi ja poole tunni kisa järel otsustasin, et hea küll ärgu siis magagu.

Eile läksime peale ärkamise järgset kisakoori ka lastehaigla vastuvõttu, kuhu Ahti tahtis juba eelmisel õhtul minna, sest tema meelest oli see karjumine ikka täielik õudukas. No minu meelest ka, aga ma lihtsalt pisut enam karastunud. No juba autosse jõudes oli laps täielikult rahunenud ja oli seal nagu musterpatsient. Valvearst oli hästi sümpaatne, korra on meil sama tohtriga juba kokkupuude olnud, ta ise ütles sellepeale, et ta on juba kõiki patsiente kindlasti varem kohanud. Vaadati üle pealaest jalatallaani, kraaditi, kaaluti, kõike tehti põhjalikult. Arst jäi minuga kõhu/gaasivalu kohapealt nõusse, aga ütles, et sinna polegi suuremat midagi teha. Võib anda profülaktika mõttes natuke näiteks nädalapäevad espumisani, mida mul loomulikult kodus on mitmes erinevas versioonis. Ja kui laps tund aega karjub ja lõpuks rahuneb, siis pole see ju mitte kui midagi ehk kõneväärtki mitte. Lihtsalt ongi nõrk taluvus. Lisaks soovitas arst, et kui see asi pidevalt kordub tulla ultraheliga vaatama, et võib olla mingi sooleprobleem. Vat sedapsi. Eile andsin siis Espumisani ja kutt magas terve öö rahulikult , kuigi ööune eel lasi jälle oma akordid lahti. Ema mul ristis Hans Kaareli juba tuletõrjesireeniks, nii et see iseloomustab ka tabavalt seda suurepärast kisa :).

Ahjaa, täna on tissivõõrutuse 10.päev. Asi on läinud suht leebelt, tänaseks kutt enam tisse väga ei kontrolli ka, aga üldiselt varem tegi seda pidevalt. Võin huvilistele öelda, et panin plaastrid peale ja see oli küll hea nägu, mis selle peale tehti, kui lametisse nähti. Nagu natuke pettumust ja hämmingut ja nalja ka veel lisaks. Kapsa ostsin ka külmkappi valmis, kasutasin vist ühel ööl, aga hullu piimapaisu ei tekkinud ja kolmel esimesel päeval lüpsin korra päevas piima välja ka. Tohutu vabanemise tunne  on, varem oli mul küll kohati orjastatuse tunne. Aga see kaeluse rebimise komme on kutil ikka alles, eile arstki lastehaiglas küsis, et kas laps saab veel rinda. Vastasin siis, et ei saa, juba 9 päeva!!!!!!!!!! Nii et olen uhke enda üle ja tegelikult oleks võinud selle juba varem käsile võtta. 

Kirke on teist nädalat uues lasteaias ja on seal kenasti kohanenud. Varsti peaks koosolek ka tulema, eks siis kuuleb rohkem infi ka. Praegu veel kaasvatajad roteeruvad ja üks oma õpetaja veel puhkab. Ja kutt läheb ka 26.8 alates Päkapiku lastehoidu. Põhjuseks see, et Ahti läheb Töötukassa kaudu pikkadele kokakursustele ja meil pole Hansu kuskile panna. Loodan, et ka tema saab seal hakkama probleemideta, aga eks see näha ole ja saate kõigest lugeda uutes blogipostitustes.

Rõõmsate kohtumisteni!

Kaks on parem ja huvitavam kui üks

Nonii, taaskord on viimasest postitusest peaaegu pool aastat möödas, no ei saa mitte vedama see blogi. Käega ma blogimisele löönud ei ole ja tegelikult leiaks ka aega, mida siia kirjutamiseks näpistada....Ewa on mitmeid kordi mu südametunnistusele koputanud, et asi unaruses. Kuna vahetevahel toimub meil poolel perekonnast ärakamine kella 5 ajal hommikul (vara üles, hilja voodi....), siis mida sa siin ikka teed kui hommikukohv joodud ning väike võileib ära ampsatud. Ma tean, et ma ei oska oma aega juhtida ning suudaksin vastupidisel juhul palju enam korda saata. Vahepeal sai proovitud sellist teguviisi, et kirjutasin paberile mõned märksõnad või tegevused, mille tahtsin päeva jooksul ära teha. Kui tehtud, siis kriipsutasin läbi või märkisin linnukese taha. Võin öelda, et see toimis. Kui oleks võimalik läbida mingi aja juhtimise koolitus, siis võiks selle küll läbi teha. Olen ka märkmikusse üleskirjutamist proovinud, aga tegelikkus on see, et märkmik on käekotis ja ma seda sealt välja ei võta, pole harjumust. Aga nüüd siis selle sissekande pealkirja lahtikirjutamise juurde, muidu jahun niisama.

Et siis mida ma selle pealkirjaga öelda tahan. Nimelt seda, et kaks last (rääkimata kolmest, neljas või kümnest nagu ühes reality sarjas) on absoluutselt parem ja huvitavam kui üks. Loomulikult võib üks laps olla mitme eest, aga kahe põngerja korral on võrdlusvõimalus. Võib leida sarnaseid jooni, samas ka totaalselt erinevaid asju. Meie peres on esimese asjana erinev loomulikult sugu. Erinevus on ka selles, et Kirke hakkas väga vara end verbaalselt väljendama ja Hansu vanuselt ( 1.a ja 7 kuud) kõneles ta juba päris palju. Hans Kaarel ütleb hetkel ka sõnu ( anna, õde, emme, nämm nämm, auto, ata (ratas), näe ja siis väljendab end erinevate tähekombinatsioonidega, mis tähendavad sõltuvalt olukorrast ja rõhuasetusest erinevaid asju. Aru saab ta aga kõigest ning tegutseb aktiivselt. Erinevus on ka päevasel ja öisel magamisel. Positiivne on see, et Hans magab korralikult päevaund, mida Kirke juba aastaselt enam ei teinud. Tavaliselt on 2-3 tundi garanteeritud ja välja on kujunenud ka mingi regulaarsus, päevauni saabub kella 13-14 paiku. Selle faktiga olen ma paksult rahul. Samas ööuni, o my God, õuduste õudus :) Kirke magab juba suhteliselt varasest beebieast pikki ööunesid, mida ei saa öelda venna kohta. Kogu tema eksistensti jooksul on olnud 1(!) täispikkuses magatud öö. Ausalt öeldes on see suhteliselt kurnav, aga samas on ka paks nahk kasvanud juba. Ma ei saagi tegelikult aru, mis on selle mittemagamise põhjuseks. Mulle endale tundub, et teda häirivad gaasid, sest ta rahmeldab nagu pöörane ja kui saab gaasid väljutada, rahuneb. Muidugi ei ole ma suutnud Hansu ka veel rinnast võõrutada, Kirke selles vanuses enam tissi ei saanud, olin ju ka taas lapseootel ja Kirkele sai seletatud, et tiss on nüüd tita jaoks, mida ta ka suurepäraselt mõistis. Vaikselt ma selle võõrutamisega muidugi tegelen, eile oli ka hommikune tissitamine, lõunaunele "kukkus" multikat vaadates ära ja õhtul siis alles andsin. Ma ei suuda kuidagi kardinaalselt ära lõpetada, kui see tagaks mulle ja kutile pika ja kvaliteetsema ööune, siis lõpetaksin küll....samas ega ma seda enne teada ei saa kui see toimunud on. Nõrk olen, muud ei midagi :D. Ja muidugi poiss on poiss, mingi autolaadne asi peab kogu aeg pihus olema ärkamisest uinumiseni ning need massinad teevad mängimisel väga kõva ja vinget häält ka. Ahjaa ja potilkäimine, Kirke ajal polnud mul ilmselt muud teha kui teda ajaviiteks potitada, Hans Kaareli hommikupiss ja päevaune järgne piss õnnestub ikka potti püüda. Praegugi siin kirjutamise vahel jooksen tal potiga järel, kuigi korduvalt õnnestub tal ikka vaiba peale soristada. 

Sarnasustest niipalju, et mõlemad järeltulijad ( mulle hullult meeldib see sõna, et nad tulevad meie järel. Tuleb ikka sügavalt mõelda, kuhu nad meile järele tulevad :) ) on aktivistid, tegutsejad, emotsionaalsed, sotsiaalsed ning oskavad suurepäraselt vanematega manipuleerida. Aga elu on ikkagi põnev ja huvitav, kuigi ei saa öelda, et puhkuse ajal just puhata lastakse. Kirkel algab uuest nädalast sisseelamine uude lasteaeda, mis usutavasti sujub probleemivabalt.

Ei hakka lubadusi jagama, et kirjutan uue sissekande juba sellel või järgmisel kuul. Kirjutan siis kui kirjutan. Edu Teile!

Võimalik, et mu blogil polegi enam lugejaid.

Igav juba ei hakka.

Nii kallid fännid! Pole jällegi aegu kirjutamisele pihta saanud. Ise juba natuke kirun ennast, et pidin ma suurelt välja kuulutama, et blogima hakkan. Aga usutavasti teie, kes te mu postitusi loete, olete ise ka väikeste laste emad ning saate aru, et millegipärast on vahel väga raske leida aega siia arvuti taha istumiseks ja siin püsimiseks. Minu arvutiskäigud piirduvad kiire postkastis käigu ja facebooki uudiste silmamisega, vahel mõne kommentaari ja "laigi" lisamisega. Vaba hetke tuleb kasutada hoopis millekski mõistlikumaks, näiteks lõunauinaku tegemiseks. Tunnistan ausalt, et minu lõunauinakud saab ühe käe sõrmedel üles lugeda, lihtsalt pole rohkem õnnestunud. Nõudlus nende järele on tunduvalt suurem kui pakkumine. Paraku. Aga selline see elu kord on. Minu rahutud ööd siin jätkuvad, kuigi Hans Kaarel on ju peagi aasta ja kolm kuud vana. Selle aja jooksul on olnud üks täispikk öö, mille üle ma siiralt rõõmustasin ja arvasin, et meie poeg hakkab meheks saama :). Järgmisel ööl jätkus kõik vanaviisi. Nüüd olen hakanud ööseks jälle cuplatoni tilku andma, sest mulle tundub, et siis häirib kutti tema punnkõht vähem ja laseb paremini magada.
 Eelmise aasta viimases sissekandes rõõmustasin, et Kirke on saanud juba paar nädalat järjest lasteaias käia. Ausalt öeldes on see siiani jätkunud. Iga nädal neli päeva, reeded on meil vabaks võetud,et anda siis lapsele pikendatud nädalavahetus. Ja need vabad päevad kuluvad küll täiega ära ja see neli päeva läheb ka lennates. Küll on hea meel, et kõik terved oleme olnud. Ahtil oli vahepeal mandlite op ning seetõttu oli ta natuke "liimist lahti", nüüd aga hakkab kõik taas paika loksuma. Püreesuppidest oleme siirdunud taas tavatoidu juurde. Hans Kaarel sööb ka juba ise päris edukalt, kuigi peale söögikordi vajavad pesu laps ise, tema riided (sest põlle ei salli kutt silmaotsaski) ja lauaalune, kust võib leida toidujäänuseid. Tassist joomine sujub ka hästi. Päevasel ajal olen viimasel ajal üritanud ka tissivaba perioodi harjutada, kui tegemist on, siis pole väga häda olnud ka. Magamajäämisel on tiss veel vajalik, välja arvatud need juhud kui ta õues kärus tuttu jääb. Nii et kui veebruaris koolipinki nühkima hakkan, usun, et poisid saavad siin omapead kenasti hakkama küll. Ja loodan, et nii saab laps lõpuks rinnast võõrutatud ka.
Hommikud on ka lõbusad. Meil on nagu Justamendi laulus, et kes see laulab köögis? Meil ainult väikese erinevusega, et kes see laulab bussis. Nimelt Kirke istub võimalusel alati bussis taha kõigee kõrgemale ja laulab seal, nii et kõik kuulevad ja hea tuju ja muie suul on garanteeritud. Täna üks vanahärra arvas, et see on eurovisooni võidulaul ja vähemalt arusaadavas keeles :) Ja mingid noormehed ütlesid, et igal hommikul võiks nii lõbus olla. Nii et Kirke on suutnud end vähemalt meeldejäävaks teha.
Õhtud nii lõbusad pole, sest lastel tuleb mingi eriline power sisse ja väga raske on neid magama saada. Võime juba varakult voodisse minna, siis loeme seal vähemalt 7 raamatut algusest lõpuni ja sellest loomulikult veel ei piisa. Küll üritab Kirke mind moosida veel üht raamatut lugema, siis tahab ta midagi süüa ja otsib veel põhjendusi, miks mitte uinuda. Verbaalselt põhjendab ta seda, et tal ei tule uni. Samas kui ta "ära kukub" mingil hetkel, siis toimub see väga kiiresti. Aga enamasti on see peale kella 23, siis oled ise ka juba täielikult tühi sidrun ja uinud ruttu, et võtta ööst viimast.

Talverõõmudest on ära proovitud loomulikult kelgutamine, siis suusatamine ja tänaseks on ka kaks korda uisutamas käidud. Lisasin paar talvist pilti ka. Ega ma ses blogimise programmis kõva käpp pole. Nüüd oskan juba pilte lisada ja pealkirja värviliselt teha, eks arenen tasapisi.
 Kõike head teile kallid sõbrad ja järgmise korrani! Mis loodetavasti saabub ikka sel või järgmisel kuul :)

Saupakaa!