Igav juba ei hakka.

Nii kallid fännid! Pole jällegi aegu kirjutamisele pihta saanud. Ise juba natuke kirun ennast, et pidin ma suurelt välja kuulutama, et blogima hakkan. Aga usutavasti teie, kes te mu postitusi loete, olete ise ka väikeste laste emad ning saate aru, et millegipärast on vahel väga raske leida aega siia arvuti taha istumiseks ja siin püsimiseks. Minu arvutiskäigud piirduvad kiire postkastis käigu ja facebooki uudiste silmamisega, vahel mõne kommentaari ja "laigi" lisamisega. Vaba hetke tuleb kasutada hoopis millekski mõistlikumaks, näiteks lõunauinaku tegemiseks. Tunnistan ausalt, et minu lõunauinakud saab ühe käe sõrmedel üles lugeda, lihtsalt pole rohkem õnnestunud. Nõudlus nende järele on tunduvalt suurem kui pakkumine. Paraku. Aga selline see elu kord on. Minu rahutud ööd siin jätkuvad, kuigi Hans Kaarel on ju peagi aasta ja kolm kuud vana. Selle aja jooksul on olnud üks täispikk öö, mille üle ma siiralt rõõmustasin ja arvasin, et meie poeg hakkab meheks saama :). Järgmisel ööl jätkus kõik vanaviisi. Nüüd olen hakanud ööseks jälle cuplatoni tilku andma, sest mulle tundub, et siis häirib kutti tema punnkõht vähem ja laseb paremini magada.
 Eelmise aasta viimases sissekandes rõõmustasin, et Kirke on saanud juba paar nädalat järjest lasteaias käia. Ausalt öeldes on see siiani jätkunud. Iga nädal neli päeva, reeded on meil vabaks võetud,et anda siis lapsele pikendatud nädalavahetus. Ja need vabad päevad kuluvad küll täiega ära ja see neli päeva läheb ka lennates. Küll on hea meel, et kõik terved oleme olnud. Ahtil oli vahepeal mandlite op ning seetõttu oli ta natuke "liimist lahti", nüüd aga hakkab kõik taas paika loksuma. Püreesuppidest oleme siirdunud taas tavatoidu juurde. Hans Kaarel sööb ka juba ise päris edukalt, kuigi peale söögikordi vajavad pesu laps ise, tema riided (sest põlle ei salli kutt silmaotsaski) ja lauaalune, kust võib leida toidujäänuseid. Tassist joomine sujub ka hästi. Päevasel ajal olen viimasel ajal üritanud ka tissivaba perioodi harjutada, kui tegemist on, siis pole väga häda olnud ka. Magamajäämisel on tiss veel vajalik, välja arvatud need juhud kui ta õues kärus tuttu jääb. Nii et kui veebruaris koolipinki nühkima hakkan, usun, et poisid saavad siin omapead kenasti hakkama küll. Ja loodan, et nii saab laps lõpuks rinnast võõrutatud ka.
Hommikud on ka lõbusad. Meil on nagu Justamendi laulus, et kes see laulab köögis? Meil ainult väikese erinevusega, et kes see laulab bussis. Nimelt Kirke istub võimalusel alati bussis taha kõigee kõrgemale ja laulab seal, nii et kõik kuulevad ja hea tuju ja muie suul on garanteeritud. Täna üks vanahärra arvas, et see on eurovisooni võidulaul ja vähemalt arusaadavas keeles :) Ja mingid noormehed ütlesid, et igal hommikul võiks nii lõbus olla. Nii et Kirke on suutnud end vähemalt meeldejäävaks teha.
Õhtud nii lõbusad pole, sest lastel tuleb mingi eriline power sisse ja väga raske on neid magama saada. Võime juba varakult voodisse minna, siis loeme seal vähemalt 7 raamatut algusest lõpuni ja sellest loomulikult veel ei piisa. Küll üritab Kirke mind moosida veel üht raamatut lugema, siis tahab ta midagi süüa ja otsib veel põhjendusi, miks mitte uinuda. Verbaalselt põhjendab ta seda, et tal ei tule uni. Samas kui ta "ära kukub" mingil hetkel, siis toimub see väga kiiresti. Aga enamasti on see peale kella 23, siis oled ise ka juba täielikult tühi sidrun ja uinud ruttu, et võtta ööst viimast.

Talverõõmudest on ära proovitud loomulikult kelgutamine, siis suusatamine ja tänaseks on ka kaks korda uisutamas käidud. Lisasin paar talvist pilti ka. Ega ma ses blogimise programmis kõva käpp pole. Nüüd oskan juba pilte lisada ja pealkirja värviliselt teha, eks arenen tasapisi.
 Kõike head teile kallid sõbrad ja järgmise korrani! Mis loodetavasti saabub ikka sel või järgmisel kuul :)

Saupakaa!