Aeg lendab, aga kuhu, ei tea....

Issake, nii pole sel blogipidamisel küll mõtet, kui kord aastas on sissekanne. Tuleb tõde tunnistada, et aastal 2014 on null sissekannet. Samas blogi statistikat vaadates tundub, et mul on fänne, kes siin aegajalt piilumas käivad ja uusi sissekandeid ootavad, seega teengi neile üllatuse ning postitan selle kirjutise.

Minu emastaaž on tänaseks juba 5 aastat ja 2 kuud pikk ning ema ruudus olen olnud 3 aastat ja 3 kuud. Kuigi see oli varemgi selge võin õndsalt ohata ja öelda, et ei mina rohkem lapsi taha. Need kaks tegelast meie perekonnas toimetavad ja organiseerivad kohati nii tegusalt, et ei jõua sammu pidada, parajad "jutulinnud" on nad mõlemad ka. Ning nii armas on mitmeid kordi ööpäevas kuulda lauset: "Emme/issi ma armastan Sind". Iga kord kui näen mõnda käruga ringi tormavat ema, siis tunnen rõõmu, et ise enam kärutama ei pea.

Viimase pooleteise aastaga on juhtunud mõndagi. Unistus saada mõlemad lapsed kodulähedasse lasteaeda täitus eelmise aasta lõikuskuus, superhüperõnnetunne valdas mind kui see teoks sai, nagu oleks jackpoti võitnud. Lasteaiaga oleme ise ja lapsed ülirahul, õpetajatega on kontakt suurepärane ja rõõmudest/muredest räägitakse otse ja omadega, usaldus ja hoolimine on märksõnad, mida tahaks rõhutada. Kirkel on käesolev lasteaed juba kolmas, esimene neist oli ka positiivne kogemus, teine mitte eriti ja sellest ma parem ei räägi, nüüdsest räägiks ainult ülivõrdes. Hans Kaarel on ka kenasti kohanenud ja tal on seinast seina päevi, kus ta korraldab õpetajatele igasugu tükka ja teisi, kus ta on "musterlaps". 

Meie töökollektiivi on ka päris palju pisipõnne vahepeal juurde sündinud, nii et ühistel kokkusaamistel ja sünnipäevadel on lastevägi osalemas. Ja on mida ka kollegidega arutada. Riiete taaskasutamine tuttavate laste poolt on ka väga levinud, hea anda ja saada.

Siinkohal tänan Ewat kellega meil on peaaegu igapäevane telefoniühendus. Kui me ka ei kõnele, siis mõtleme tihtipeale, et nüüd peaks helistama ja rääkima ja juba telefon helisebki. Igatahes ma olen nii rahul, et Sa oled alati õigel ajal õiges kohas :).  Ja nii hea on öelda lause, et ma tean, mida Sa tunned. 

Nüüd on siis järjekordne sissekanne oma blogisse tehtud ja loodetavasti tuleb õige pea ka järgmine. Oluline on järjepidevus ja vahva oleks kui selle blogi eluiga oleks ikka kümnetes aastates. Järgmisel korral lisan ehk mõne illustreeriva foto ka.

Tervisi Teile!