Aeg lendab....

.....linnutiivul. Viimasest sissekandest on möödunud palju aega. Ei saaks öelda, et blogimise tuhin on pealt ära läinud. Muidugi oskan leida sada põhjust, miks pole jõudnud järjekordse kirjatükini. Ja loll on, kes vabandusi ei leia. Usutavasti käite siin heauskselt muudkui aegajalt vaatamas ja pettute, et polegi miskit uut. Täna siis üritan oma vea parandada ja kriban misikit uut siia virtuaalsele seinale.
     Viimane aasta on möödunud ülikiirelt. Tõden seda seetõttu, et Hans Kaarel sai 16. novembril juba aastaseks. Huvitav, et Kirke puhul ma seda nii ei märganud. Nüüd aga on selline tunne, et alles ta sündis ja juba ongi aastane. Kõnnib ja asjatab ringi ja arendab ka seltskondlikku vestlust. Lapsed suudavad ka koos juba mängida ja eriti lolluste peale on nad meistrid. Kirkel on küll kohati suur omanditunne ja ta ei soovi asju vennaga jagada, aga õnneks on kutt selle koha pealt suht rahulik ja väga ei põe. Läheb võtab uue asja.
   Lasteaias läheb ka kenasti, viimased kaks nädalat on saanud isegi järjest kohal käia ja praegu tundub ka, et uuel nädalal uue hooga. Super! Vahepeal oli ju lausa ligi kolmenädalane paus. Mõlemad lapsed oli nohused ja köhisid. Ja selle nohuga oli üldse selline tunne, et see ei lõppe iial. Nüüd, kus asi taas kontrolli all, tunnen siirast rõõmu ja loodan, et see jätkub. Sain ka kirja lasteaed Hellikust, mis asub Aardla tn-l. Meili sisu oli rõõmustav, nimelt oli nende lasteaias 5-6 aastaste rühmas 5 vaba kohta ja kuna vastavas vanuses lapsi polnud, siis otsustati need kohad pakkuda 2-3 aastastele järjekorras olevatele lastele. Samas aga otsustasime sellest kohast loobuda, sest see jääb ikka kodust väga kaugele. Ega muidugi Tähe tn ka väga lähedal ole, aga samas on Kirke juba sisse elanud ja jääme vaba kohta ootama ikka kuhugi kodule lähemale. Ja lootust on, et ka kutt saab järgmisel sügisel lasteaeda ja loodame, et siis mõlemad ka samasse lasteaeda saavad. Võimalik, et on naiivne seda loota, aga mina loodan ikka.
   Päkapikud hakkavad meil ka ülehomsest käima. Sokk on juba aknalingi külge riputatud. Lasteaias käib ka päkapikk, kes siis toob mõne mänguasja, raamatu või pusle rühmale ja see jääb kohapeal kasutamiseks või siis miskit maiustamiseks. Muidugi hoolitsevad siis päkapiku poolt toodava kraami eest lapsevanemad. Jõulupidu on ka 20ndal detsembril lasteaias ja teemaks on "Tähtede pidu", kehastuda võib siis täheks, kuuks, päikeseks, pilveks jne. Kirke aga arvas hoopis, et tema tahaks kuujänes olla. Küsisin õpetajatelt, et kas see on mõeldav ja nemad muidugi, et absoluutselt. Nii et ma hakkan nüüd siis kuujänese kostüümi  välja mõtlema.
   Aga mõnusat jõuluootust kõigile ja uute kirjutamisteni!

Lasteaed, oh lasteaed.

Eks kõigil emadel on seoses lasteaeda minekuga omad hirmud. Nii minulgi. Teadsin küll, et Kirke on väga sotsiaalne tüüp ja ilmselt tal aias kohanemisega probleeme ei tule. Samas tegi natuke muret see, et kodus ta lõunauinakut ei tee. Kui ta väiksem oli, siis üritasin, aga ei õnnestunud. Nüüd pole ausalt öeldes enam üritanud ka. Oma päevased uinakud teeb ta harvadel juhtudel pikkadel autosõitudel ja sellega on ka asi mutt.
 Paar esimest lasteaiapäeva Kirke magas. Oli küll magama minnes piiksunud nagu hiireke ja tahtnud emmet ja issit. Kahel järgneval päeval oli ta juba harjunud ja kontrollis olukorda ja ei maganud. Siis tuli ka tervislikel põhjustel ligi poolteist nädalat pausi. Siis mõned päevad lasteaeda ja taas paus. Kui päris alguses lasteaeda minekuga probleeme polnud ja Kirke oli nagu "vana kala", siis peale neid pausitamisi hakkas tekkima olukord, et laps jäi peale mu lahkumist rühma nutma ja ütles, kui ma hakkasin ära minema, et emme ma tahan ka kaasa tulla. Ja oli hommikuid kui ta küsis, et emme kas sa lähed ära, kui ma vastasin jaatavalt, siis tuli vastu, et aga äkki ikka ei lähe. Nüüd on ta aru saanud, et ma lähen ära ja ise lisab rahustavalt, aga sa tuled ju tagasi. Ja kui siis õhtupoolikul järele lähen, on nii südantsoojendav saada peaaegu jalust maha joostud ja süllehüpanud laps hõiskab: "Emme, nii tore on Sind näha!" Ahjaa, nüüd on Kirke siis juba ka maganud lasteaias probleemivabalt, kodus paraku mitte. Oligi kõva plaan, et kui Kirke on lasteaias, saan isegi lõunauinakut nautida, aga võta näpust, selle asemel hoopis blogin siin :D.
 Ja kodus on päeval kohe nii hea rahulik ja ma tunnen, et suudan olla parem ema: rahulikum, puhanum ja rõõmsam. Ja Kirkegi on rahulikum ja õhtul läheb päris mõistlikul ajal magama. Kuigi vahel on ka vastupidi, et ta ei suuda kuidagi uinuda ja tahab veel süüa ja siis tahaks veel meisterdada ja voolida jne jne. Ja hommikul võib olla ka tusahetki, kui ta üles äratada ja ta tahaks veel magada ja mitte lasteaeda minna. Siis tuleb teha väikseid trikke ja nippe ja kasvõi peapeal seista. Ja see tusatuju laheneb ära, näiteks võite bussi oodates ajaviitmiseks seebimulle puhuda. Igatahes selleks ajaks kui me sihtpunktis oleme on tusatuju juba hajunud.

Magus elu.

Täna tahaksin kirjutada magusasöömisest. Kirke on meil ikka tõeline maiasmokk, ta võiks maiustusi süüa lõpmatult palju. Seda kui palju see lõpmatult palju on ma täpselt ei tea, sest me pole talle ilmselt sellises koguses magusat võimaldanud. On mõttes olnud küll, et kui annaks kilo komme kätte, et palju ta neist siis ära sööks, aga katsetanud pole. Hans Kaarel ei tea maiustustest veel midagi, natuke tegelikult on  jäätise ampsu saanud ning see on meeldinud. 

Kirke lemmikuteks on  šokolaad ja jäätis ja pulgakommid ja moos paljalt mitte saia ega pudru peal (eriti maasika või vaarika toormoos), samas magusad koogid ja tordid ja saiakesed teda niiväga ei paelu. Ja muidugi igasugu kõrrejoogid ka teada-tuntud tegelastega ( Lotte, Limpo (just nii nimetab Kirke Limpat) ja Naksitrallid ka sobivad. See teema lõppeb meil poes tavaliselt sellega, et emme teeb kodus morssi ja see on palju parem, mõnikord see aga ei tööta. Kord printisime isegi Limpa pildi ja kleepisin selle ühekordse topsi peale ja sealt oli siis vahva morssi juua. Üldiselt meil kombeks magusaid karastusjooke osta pole ja need väga ei huvita ka, vähemalt praegu.

Meil on üks kindel traditsioon, igal hommikul tuleb külmkappi Mesikäpp ( Mesikäpa batoonike). Seda Kirke ootab ja alati hommikul küsib, et ei tea, kas Mesikäpp on juba tulnud. Muidugi jõuab ta seda päeva peale veel kordi küsida, et kas Mesikäpp on tulnud. Vastuseks on siis, et Mesikäpp on ju täna juba tulnud. Aga kui poes käime, siis on ikka vaja lisa, lisa, lisa. Siinkohal oleme valinud Ewa pere taktika, et saad valida ühe asja: kui jäätis, siis muud ei saa. Või kui üllatus ( üllatusmuna) siis muud ei saa. Vahel rändab korvi ka Disney jogurt, sest sellega kaasas on kommid ja lisaks veel Pikne McQueeni pilt peal. Ja süüakse ära siis hoopis kommid ja jogurt jääb emale :D. Täna poes olles siis otsustanud  Muumi pulgakommi kasuks tahtis Kirke veel kassa juures ühe šokolaadi korvi panna kommentaariga: et sulle emme on ju ka midagi vaja. Loobusin sellest :D.

Samas lasteaias jätab Kirke magustoidu söömata, sest kodus ma tavaliselt  magustoitu ei tee ja ilmselt tundub see talle võõras. Laste kasvades hakkan võib olla tegema ka. Ainukesed, mis ilmselt peale lähevad on pannkoogid, neid saab ikka kodus ka küpsetatud.

Õnneks aga sööb Kirke heal meelel ka toorest porgandit ja õuna ja kapsast ja kaalikat, nii et see natuke tasakaalustab seda magusahimu. 

Ja kellesse need lapsed siis ikka läinud on kui mitte oma vanematesse. Mina ise ka olen hirmus maiasmokk, suur tahvel šokolaadi ära süüa, eriti kui veel ööd on unetud ja magada ei saa......ei ole mingi probleem. Asja lahendab lihtsalt see, et koju magusat ei osta. Ise naerangi, et lapsel keelan ja piiran ja ise ajan kamaluga suhu :D. Et siis La Dolce Vita!

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama.....

.....sellest, et soov blogida ärkas minus juba mõnda aega tagasi. Tegelikult tuli konkreetsem mõte peale Hans Kaareli sündi. Kõigepealt mõlkuski mõttes pealkiri: "Ema ruudus" ja valmis oli isegi kõvade kaantega märkmik, mille Maarja mind sünnitusmajja vaatama tulles kinkis. Selle tiitellehe täitsin juba käsitsi ära, aga ühtegi sissekannet seal pole. Ja siis olekski see jäänud ainult mulle ja teistele "oma inimestele" lugemiseks. Mina aga tahaksin oma mõtteid ja emotsioone "kaaskannatajatega" jagada, siit ka mõtte blogi kirjutama hakata. Algus on nüüd tehtud!