Eks kõigil emadel on seoses lasteaeda minekuga omad hirmud. Nii minulgi. Teadsin küll, et Kirke on väga sotsiaalne tüüp ja ilmselt tal aias kohanemisega probleeme ei tule. Samas tegi natuke muret see, et kodus ta lõunauinakut ei tee. Kui ta väiksem oli, siis üritasin, aga ei õnnestunud. Nüüd pole ausalt öeldes enam üritanud ka. Oma päevased uinakud teeb ta harvadel juhtudel pikkadel autosõitudel ja sellega on ka asi mutt.
Paar esimest lasteaiapäeva Kirke magas. Oli küll magama minnes piiksunud nagu hiireke ja tahtnud emmet ja issit. Kahel järgneval päeval oli ta juba harjunud ja kontrollis olukorda ja ei maganud. Siis tuli ka tervislikel põhjustel ligi poolteist nädalat pausi. Siis mõned päevad lasteaeda ja taas paus. Kui päris alguses lasteaeda minekuga probleeme polnud ja Kirke oli nagu "vana kala", siis peale neid pausitamisi hakkas tekkima olukord, et laps jäi peale mu lahkumist rühma nutma ja ütles, kui ma hakkasin ära minema, et emme ma tahan ka kaasa tulla. Ja oli hommikuid kui ta küsis, et emme kas sa lähed ära, kui ma vastasin jaatavalt, siis tuli vastu, et aga äkki ikka ei lähe. Nüüd on ta aru saanud, et ma lähen ära ja ise lisab rahustavalt, aga sa tuled ju tagasi. Ja kui siis õhtupoolikul järele lähen, on nii südantsoojendav saada peaaegu jalust maha joostud ja süllehüpanud laps hõiskab: "Emme, nii tore on Sind näha!" Ahjaa, nüüd on Kirke siis juba ka maganud lasteaias probleemivabalt, kodus paraku mitte. Oligi kõva plaan, et kui Kirke on lasteaias, saan isegi lõunauinakut nautida, aga võta näpust, selle asemel hoopis blogin siin :D.
Ja kodus on päeval kohe nii hea rahulik ja ma tunnen, et suudan olla parem ema: rahulikum, puhanum ja rõõmsam. Ja Kirkegi on rahulikum ja õhtul läheb päris mõistlikul ajal magama. Kuigi vahel on ka vastupidi, et ta ei suuda kuidagi uinuda ja tahab veel süüa ja siis tahaks veel meisterdada ja voolida jne jne. Ja hommikul võib olla ka tusahetki, kui ta üles äratada ja ta tahaks veel magada ja mitte lasteaeda minna. Siis tuleb teha väikseid trikke ja nippe ja kasvõi peapeal seista. Ja see tusatuju laheneb ära, näiteks võite bussi oodates ajaviitmiseks seebimulle puhuda. Igatahes selleks ajaks kui me sihtpunktis oleme on tusatuju juba hajunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar