Kus on taluvuse piir?

Ilmselt on see kõigil erinev ja sõltub muidugi, mida on vaja taluda. Siinkohal tahaksin kirjutada lapse kisa taluvusest. Ma arvasin, et mul on suht paks nahk selle suhtes, aga eksisin. Meie pere maskuliinsem pool, aga on vähem paksema nahaga ja Hans Kaarel, kes ise seda kisa põhjustab talub küll oma kisa suurepäraselt ja oskab kisada nii kileda ja jõulise häälega, et kõrvad hakkavad täiega valutama.  Viimased kolm päeva on olnud täielik õudukas, enne lõunaund ja eile ka peale ärkamist on olnud kohutav "seatapukisa", selline tunne, et kuskil on meeletu valu, miski ei rahusta, sülle võttes väänab ennast sülest maha, viskab silda, vähkreb, rähkleb ja mida veel iganes. Täna kell 15.28 pole ta veel unele jäänud, proovisin mõned tunnid tagasi ja poole tunni kisa järel otsustasin, et hea küll ärgu siis magagu.

Eile läksime peale ärkamise järgset kisakoori ka lastehaigla vastuvõttu, kuhu Ahti tahtis juba eelmisel õhtul minna, sest tema meelest oli see karjumine ikka täielik õudukas. No minu meelest ka, aga ma lihtsalt pisut enam karastunud. No juba autosse jõudes oli laps täielikult rahunenud ja oli seal nagu musterpatsient. Valvearst oli hästi sümpaatne, korra on meil sama tohtriga juba kokkupuude olnud, ta ise ütles sellepeale, et ta on juba kõiki patsiente kindlasti varem kohanud. Vaadati üle pealaest jalatallaani, kraaditi, kaaluti, kõike tehti põhjalikult. Arst jäi minuga kõhu/gaasivalu kohapealt nõusse, aga ütles, et sinna polegi suuremat midagi teha. Võib anda profülaktika mõttes natuke näiteks nädalapäevad espumisani, mida mul loomulikult kodus on mitmes erinevas versioonis. Ja kui laps tund aega karjub ja lõpuks rahuneb, siis pole see ju mitte kui midagi ehk kõneväärtki mitte. Lihtsalt ongi nõrk taluvus. Lisaks soovitas arst, et kui see asi pidevalt kordub tulla ultraheliga vaatama, et võib olla mingi sooleprobleem. Vat sedapsi. Eile andsin siis Espumisani ja kutt magas terve öö rahulikult , kuigi ööune eel lasi jälle oma akordid lahti. Ema mul ristis Hans Kaareli juba tuletõrjesireeniks, nii et see iseloomustab ka tabavalt seda suurepärast kisa :).

Ahjaa, täna on tissivõõrutuse 10.päev. Asi on läinud suht leebelt, tänaseks kutt enam tisse väga ei kontrolli ka, aga üldiselt varem tegi seda pidevalt. Võin huvilistele öelda, et panin plaastrid peale ja see oli küll hea nägu, mis selle peale tehti, kui lametisse nähti. Nagu natuke pettumust ja hämmingut ja nalja ka veel lisaks. Kapsa ostsin ka külmkappi valmis, kasutasin vist ühel ööl, aga hullu piimapaisu ei tekkinud ja kolmel esimesel päeval lüpsin korra päevas piima välja ka. Tohutu vabanemise tunne  on, varem oli mul küll kohati orjastatuse tunne. Aga see kaeluse rebimise komme on kutil ikka alles, eile arstki lastehaiglas küsis, et kas laps saab veel rinda. Vastasin siis, et ei saa, juba 9 päeva!!!!!!!!!! Nii et olen uhke enda üle ja tegelikult oleks võinud selle juba varem käsile võtta. 

Kirke on teist nädalat uues lasteaias ja on seal kenasti kohanenud. Varsti peaks koosolek ka tulema, eks siis kuuleb rohkem infi ka. Praegu veel kaasvatajad roteeruvad ja üks oma õpetaja veel puhkab. Ja kutt läheb ka 26.8 alates Päkapiku lastehoidu. Põhjuseks see, et Ahti läheb Töötukassa kaudu pikkadele kokakursustele ja meil pole Hansu kuskile panna. Loodan, et ka tema saab seal hakkama probleemideta, aga eks see näha ole ja saate kõigest lugeda uutes blogipostitustes.

Rõõmsate kohtumisteni!